Kehtestava käitumise abil saavutad rohkem

Lubad järjekordselt kolleegi eest ära teha aruande, kuna tal on plaanis tähtis kohtumine, annad alluvale projekti täitmiseks taas tähtajapikendust või asud kodus jälle tekkinud segadust koristama, sisimas pahameelest pulbitsedes, sest keegi sind kunagi ei aita… Kas mõtled jälle, miks sa küll ennast kehtestada ei suuda?

Kliiniline psühholoog Thomas Gordon on inimestevaheliste psühholoogiliste piiride arvestamise ja mittearvestamise alusel eristanud kolme peamist käitumisviisi: alistuv, agressiivne ja kehtestav.

Alistuva käitumisviisi korral allub inimene teise tahtele, tihtipeale enda huvide ja õiguste kaitsmisest loobudes. See võib olla omane inimesele, kelle eesmärk on teistele meeldida ja nende heakskiit välja teenida, sest sellisel viisil käitudes on lihtne hoida kena inimese kuvandit. Tihti jäävad aga inimese enda vajadused, õigused ja tunded tagaplaanile ning teised harjuvad alistuvalt käitujat üha külmemalt ära kasutama, lükates talle tülikad asjaajamised ja ebameeldivad ülesanded.

Pideva negatiivsete tunnete allasurumise tagajärjel võib alistuja muutuda sapiseks ja irooniliseks ning kogunenud pahameel ja viha ebasobival hetkel välja purskuda. Alistuvalt käitujat ohustavad ka allasurutud negatiivsete tunnete kuhjumisest põhjustatud depressioon, krooniline väsimus ja muud tervisehädad. Pideva teiste huvidele suunatuse tõttu võib alistujal kaduda võime positiivseteks tunneteks ja inimlikuks läheduseks, kahjustatud enesehinnangu tõttu väheneb otsustusvõime ja riskijulgus, mistõttu võib alistujal jääda oma elu elamata.

Agressiivse käitumise korral lähtub inimene eelkõige oma huvidest ja õigustest, pidades teiste osapoolte huvisid ja õigusi ebaolulisteks ning tühistades neid oma käitumisega teistest „üle sõites”. Tavaelus ilmneb see süüdistamise, pilkamise, alandamise või hirmutamisena, millega võivad kaasneda karjumine, sõim või kehaline vägivald, kuid agressiivne võib olla ka väliselt rahulikuks jäädes ja lausa naeratades.

Agressiivselt käituja võib saavutada suurema kontrolli ning võimu olukordade ja inimeste üle, nautides sellega kaasnevaid hüvesid, kuid eriarvamuste mittetalumine välistab konstruktiivse arutelu, võrdväärse koostöö asemel põrkutakse valetamise, varjamise, ignoreerimise või põgenemisega ja teiste vaatenurkade puudumise tõttu tehtud valed otsused võivad viia allakäiguni, sest keegi ei julge neid kritiseerida. Pidevad konfliktid toovad endaga kaasa ka suurema hulga vaenlasi, mis viib inimliku kontakti puudumise ja üksilduseni. Agressiivsuse taga on tihti madal enesehinnang ja hirm oma nõrkusi teistele paljastada, kuid samal ajal tekib võimu kuritarvitamise tõttu süütunne, sest kui just ei ole tegemist nartsissisti või psühhopaadiga, on enamikul inimestel soov olla aktsepteeritud ja armastatud. Pikaajaline agressiivne elustiil loob ka eeldused tervisekahjustusteks nagu kõrgvererõhktõbi, südameprobleemid jms.

Enesekehtestamist ehk kehtestavat käitumist kirjeldab Gordon kui käitumisstiili, milles väljendatakse selgelt oma vajadusi, mõtteid ja tundeid ning seistakse väärikalt oma õiguste eest, ühtlasi võimaldades suhtluse teisel osapoolel teha sedasama. Psühholoogide Robert Alberti ja Michael Emmonsi sõnul soodustab enesekehtestamine võrdsust inimsuhetes, andes võimaluse käituda vastavalt oma olulistele huvidele, seista enda eest hirmu tundmata, väljendada vabalt oma tegelikke tundeid ja kasutada oma õigusi – piiramata samal ajal teiste omi. Nad leidsid ka, et enesekehtestamisoskus on enamasti õpitud käitumine, mitte sünnipärane anne, ning praktiliste oskuste treenimist vajavad eelkõige arglikud ja endassetõmbunud isikud, kes kardavad oma positiivseid ja negatiivseid tundeid spontaanselt välja näidata, aga ka inimesed, kes oma liigse jõulisusega teisi endast eemale peletavad.