Share on facebook
Share on linkedin
Share on email
Vananemine puudutab tahes-tahtmata meist igaüht. Vaatamata ühiskonnas valitsevale nooruse- ja edukultusele on alasti tõde see, et normaalne vananemine mõjutab märkimisväärselt kognitiivsete, taju- ja psühhomotoorsete funktsioonide kiirust ja tõhusust.
Vananemist uurinud teadlaste Sean Hortoni, Joseph Bakeri ja Jörg Schoreri sõnul hakkab sooritusvõime langema alates 35. eluaastast keskmiselt 0,5% aastas, IQ-testide tulemus on 65-aastasel võrreldes 25-aastasega vähenenud pisut üle 16 punkti ja reaktsiooniaeg pikeneb 60-aastaseks saamiseni 60%.
Oskuste ja võimete säilitamine
Vananevas ühiskonnas muutub üha olulisemaks oskuste ja võimete säilitamine. Mõned teadlased märgivad, et laborikeskkonnas täheldatud langus on sageli vastuolus sellega, mida kogeme isiklikult ja mida näeme ühiskonnas. Paljudes meie suuremates asutustes, ülikoolides, valitsuses ja ärimaailmas on juhtival ja vastutaval positsioonil olevad inimesed tavaliselt piisavalt vanad, et vanusest tingitud võimekuse langusega isiklikult tuttavad olla. Eakad sportlased saavutavad võistlustel tähelepanuväärseid tulemusi; teadlased, kirjanikud ja muusikud – ametid, mida seostame kõrgema intellektuaalsusega – jätkavad oma panuse andmist ja saavutavad kõrgel tasemel tulemusi vanuses, mida uuringute kohaselt peaks iseloomustama kognitiivsete võimete märgatav vähenemine. See kõik on pannud teadlasi ümber hindama, mis kõrges vanuses võimalik on. Ühiskonnas levinud näidete põhjal võib olla õige küsimus mitte „miks on vanad inimesed kognitiivsete ülesannete sooritamisel vähem võimekad?”, vaid pigem „kuidas vanemad inimesed hoolimata võimekuse vähenemisest suhteliselt hea töövõime säilitavad?”.
Töövõime ja kompetentsuse säilitamine vananedes
Pikaajalised uuringud on näidanud, et tegevused, mis sõltuvad vähem füsioloogilistest komponentidest ja on oma olemuselt kognitiivsemad, näivad vanuse mõjule suuremat vastupanu osutavat. Golfimängijate, käsipallurite, maletajate, pianistide, masinakirjutajate, meditsiini- ja raamatupidamisekspertide hulgas tehtud uuringutest selgub, et erakordseid saavutusi näitavate eakate täiskasvanute võimekuse säilimisel on kolm peamist tegurit: kaasasündinud võimekus, kompensatsioon ja valikuline säilitamine.
Kaasasündinud võimetel ja suutlikkusel on inimese lõplikus saavutustasemes küll tähtis osa, kuid inimajaloo erakordsete saavutuste analüüsimine on siiski näidanud, et isegi sünnipäraselt andekatel inimestel kulub märkimisväärsete tulemusteni jõudmiseks vähemalt 10 aastat teadlikku harjutamist, innukust ja järjepidevat tööd, mis tähendab seda, et iseenesest ei saa eksperdiks isegi andekas inimene. Ehkki on ahvatlev väita, et eksperte on õnnistatud paremate geenidega, ei anna uuringutulemused veenvaid tõendeid selle kohta, et nad geneetiliselt teistsugused oleksid.
Kompensatsioon on mehhanism, mille abil eksperdid säilitavad parema jõudluse siis, kui üldine võimekus väheneb. Nad omandavad valdkonnaspetsiifilise kompenseerimisoskuse, et korvata langust teistes valdkondades. Uuritud vanemad masinakirjutajad säilitasid noortega sarnase jõudluse parema silma-käe-ulatuse arendamisega, mis kompenseeris nende märkide asendamise ja sõrme kiiruse vähenemist ning vajutamisaja pikenemist. Tippmaletajatega läbi viidud uuringute käigus selgus, et vananemine ei avaldanud mõju nende käikude kvaliteedile vaatamata sellele, et vanemate mängijate käikude analüüs ja kontrollimisfaas ei olnud noorematega võrreldes nii laiaulatuslik. Vanemaealiste maletajate käigud olid tänu suurele kogemustepagasile rafineeritumad, mis võimaldas neil kontrollimisfaasi osaliselt vahele jätta.
Valikuline säilitamine tähendab, et pideva praktika ja teadliku harjutamise korral on võimalik valdkonnapõhised oskused säilitada. Näiteks uuringus osalenud vanemate pianistide sooritusvõimega oli kõige tihedamalt seotud aeg, mille nad viimase kümne aasta jooksul teadlikuks harjutamiseks olid kulutanud.
Nii kompenseerimise kui ka valikulise säilitamise puhul on suure jõudluse säilitamiseks vajalik pidev harjutamine. Meditsiini- ja raamatupidamisvaldkonna ekspertide uurimisel selgus, et lihtsalt praktiseerimisest vanuse negatiivse mõju leevendamiseks ei piisa ning töötamine üksi ei taga töötulemuste säilimist vanemas eas – oskuste säilitamine nõuab pingutust, pidevat õppimist ja enese arendamist. Enamiku ekspertide vanusega seotud töövõime langus ei ole tingitud üldise võimekuse halvenemisest, vaid hoopis teadliku harjutamise sageduse ja intensiivsuse vähenemisest.
Kunagi ei ole liiga hilja õppida
Clarence Brazier õppis lugema 93-aastaselt. Ta alustas tagasihoidlikult sõnadega nagu kass ja rott, kuid on arenenud sinnamaani, et veedab kaks tundi päevas, lugedes kõike alates ajalehtedest kuni ajaloo- ja poliitikaraamatuteni. Nüüd, 100-aastaselt, käib Brazier pensionäride kodudes, rääkides 60–70-aastastele, et neil on ees veel 30 aastat head lugemist.
Peale fakti, et suur hulk 65-aastaselt pensionile jäävaid inimesi võib olla luksus, mida meie ühiskond varsti endale enam lubada ei saa, on oluline tõsiasi, et vaimsete võimete languses mängib suurt rolli just pensionile jäämine. Seetõttu omandab üha suurema tähtsuse oskuste säilitamine, täiend- ja ümberõpe. Vanemate ekspertide suutlikkus säilitada oma oskused hoolimata üldise võimekuse langusest on oluline nii ühiskonna kui ka inimeste elukvaliteedi seisukohast, sest ametialase tegevuse jätkamine, elukestvas õppes osalemine ja aktiivse eluviisi säilitamine suurendavad inimese heaolutunnet ning aitavad kaasa vaimse ja füüsilise tervise säilimisele.
Allikas: Horton, S., Baker, J., & Schorer, J. (2008). Expertise and aging: Maintaining skills through the lifespan. European Review of Aging and Physical Activity, 5(2), 89–96. https://doi.org/10.1007/s11556-008-0034-5
Artikkel on ilmunud 19. juunil 2020 Äripäeva ajakirjas Raamatupidamise Praktik.
https://www.raamatupidaja.ee/uudised/2020/06/12/vananemise-moju-kompetentsusele